Kui film sinna paika jõuab, on umbes kolmveerand traileri materjalist nähtud. See, mis ülejäänud filmis toimub, tuleb teil endil välja selgitada, sest mul on muud ka teha kui filmi ümber jutustada. Nagu kolmas klass.

„MDB” pole laialivalguv, aga filmikäik on natuke häiriv. See pakub ebameeldivaid ootamatusi. Mis muudab selle poksidraama teistest erinevaks, on ilmselt see, et peategelane on naissoost. Esmapilgul ei meenu ükski teine lugu naispoksijast. Hilary Swanki rollisooritus on väga hea ning ma ei imesta kui Swank parima naisnäitleja Oscari teistkordselt Annette Beningu eest napsab. Swank on lihasmassi suurendanud, ent näeb endiselt armas välja. Natuke nagu Sandra Bullock „Miss Congeniality“s.

Samas kui reaalsuspöördest rääkida, siis Swank näeb tsipa liiga hea välja. Tema loodud tegelaskuju on küll usutav ja puha, aga kui peaosa mängiks selline poksija nagu Eurospordis näha, siis mängigu ta kui hästi tahes, sellele filmile ei leiduks publikut. Swankiga kordub Tahmanäo lugu, kus piltilus neiu elab vaeselt ja ükski mees pole teda märganud. Nagu Sandra Bullock ühes teises filmis, „While You Were Sleeping”.

Eastwood näeb välja nagu zombie ja räägib ka kohe kohe suremas häälel. Mehel oleks aeg kotid pakkida ja lõplikult kaamera taha kolida, sest vaatajal pole filmist mingit rõõmu kui ta peab samal ajal Eastwoodi tervise pärast muretsema. Frankie Dunni murtud hingega tegelaskuju sobib talle hästi, eriti kirikustseenid, kus ta kirikuisa oma religioonisolvavate küsimustega piinab. Aga parim meesnäitleja oli 2004. aastal Jamie Foxx Ray Charlesi rollis. Ma olen Charlesi oma silmaga näinud ning Foxxi töö on tõepoolest ümberkehastumine, mitte näitlemine. Foxxi transformatsioon on sama täiuslik kui Eric Bananovich „Chopperis” (2001).

Morgan Freeman, kes kandideerib kõrvalosa kategoorias Oscarile, on see Morgan Freeman, keda me oleme harjunud nägema. Ta on stabiilselt hea näitleja, kes üllataks rollivalikuga ainult valget meest mängides. Filmis oli ka kohti, kus ta mütsi ära võttis, siis oli teda raske omaks võtta, sest Freeman ja tema mütsilotu on nagu loodud koos käima. Oleks aeg talle Oscar anda, sest jalgratast pole keegi tema kategoorias leiutanud. Kolm korda on ta juba kandideerinud, neli on kohtuseadus.

Minu esmane valik parima filmi Oscarile oleks “Sideways”, teisena “MDG” ja kolmandaks “Ray”. Ent sel pole vist tähtsust, sest hõbe-ja pronk-Oscareid ei jagata. “Finding Neverland” on ainus film, mida ma ei ole näinud, aga erilist usku mul sellesse samuti pole. Pealegi on selle filmi poster kohutavalt maitsetu. Heal filmil ei tohi kole poster olla!

„Million Dollar Baby” on Eastwoodi kahekümne viies filmilavastus. Seni olen temalt näinud ainult ühte keskpärast filmi, Rookie (1990), kuid ka sellel oli häid külgi Raul Julia kehastatud saksa kurjami näol. Eastwood on selline hea režissöör, kelle filmid on arusaadavad ja põnevad ning ei võida auhindu ainult žüriile arusaadavatel põhjustel. Ma lihtsalt pean siinkohal mainima suurepärase lavastaja David Cronenbergi vastikut käkki „Crash”, mis on minu arvates kõigi aegade kõige halvem, aeglasem, igavam, sisutum, koledam ja mõttetum film, mida ometi peetakse Cronenbergi tuntuimaks filmiks ja mis on talle ainsana toonud tunnustuse Cannes’i filmifestivalilt. See räägib inimestest, keda seksuaalselt erutavad autoõnnetused ja autoõnnetustes viga saanud inimesed.

Ptüi! Sülg ka ei võta. Aga mida rohkem halbu filme vaatad, seda paremaks muutuvad head nagu „Million Dollar Baby”.