Silvia elutoas avanev vaade on kui stoppkaader boheemlaste elust rääkivast filmist. Lahtisest aknast, kardinate vahelt puhub sisse kerge tuul, seinal ripub akt, millel on Silvia tšelloga, ning mänguasjad vedelevad diivanil ja põ­­ran­dal pilla-palla. Perepojad söövad laua taga mõnuga jäätist ja kõutsid lebotavad laisalt, nagu homset polekski. Hipiliku elamise keskel õilmitseb aga volangidega kleidis Silvia. Ta kasvatab üksi nelja poega, elas eelmisel aastal üle raske lahkumineku ja räägib sellest, kuidas ja kes teda aitab. Avameelselt ja ilusatamata räägib ta nii headest kui halbadest hetkedest.

Emadel, kes on päevad läbi lastega kodus, jookseb varem või hiljem juhe kokku.


Oh, muidugi, kõike tuleb ette. Ükskord ütlesin poistele, et käin pool tundi ära, käituge ilusti, aga kui koju tulin, olid nad kõike vastupidi teinud ja ma plahvatasin: kodujuustukaste lendas lakke ja seintele, korraldasin köögis kaose – klaaskuul, mis rippus laes, lendas kildudeks… Kolmveerand tunni pärast pidi minu juures bändiproov hakkama...

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: