“Õe lapsed ja abikaasa käisid Eestis. Veetsime koos aega ja mul hakkas nii kurb, et nad ei näe teda kunagi,” kirjeldas Izamilova oma kurbust ning tal lõid ka intervjuu ajal silmad läikima.

“Aga nad mäletavad teda. Noorem poeg, kes on teda näinud ainult beebina, ütles millegi kohta “nagu emme”... Mõnikord, energia jäävuse seadust arvestades küsin endalt tõesti, et kuhu hing läheb, kui keha sureb. Mul ei ole vastust. Kuid usun, et ennast ei tasu väga petta mingite uute horisontide avanemisega teisel pool. Pigem proovida elada võimalikult hästi ja õiglaselt.”

Loe täispikka intervjuud siit.