"68selt. Isa sünniaasta oli 1895! Aga emagi oli minu sündides 40aastane," rääkis ta Kroonikale antud intervjuus. "Öeldakse ju, et vanematel inimestel sünnivad targemad lapsed, geneetilise koodiga elutarkus juba kaasas. Muigelsui võin öelda, et olen ju üks targemaid mehi üldse! Või vähemasti, arvatagu mis tahes – kõige lollim ma ei ole."

Kurbust, et teistel lastel on nooremad vanemad, Dvinjaninov ei mäletagi. "Just see hirm oli minu jaoks väga akuutne lapsepõlves. Tartus koolis käies, alati kui kiirabi sireeni huilates sõitis, lõid mul ohulaternad põlema... Kas nüüd täna kaotan oma isa? Või ema, kellel oli raske haigus? Kui olin kaheaastane, oli ta sellest küll võiduga välja tulnud, aga... Vara oli minus see teadmine, et elu ei saa lihtsalt olla igavene," lausus ta. "Ju sellevõrra olin tõsimeelsem, mitte nii lahtine ja tore või aldis esimeste hulgas õunaraksu tormama. Pigem ettevaatlikum, arem, üldse mitte hea esineja ega suhtleja."

Pikemalt saab lugeda Kroonikast.