“Mäletan, kuidas istusin arvuti taga ja mul jäi süüdistavate kommentaaride ja kirjade peale lihtsalt karp lahti. Kriitikat ei saanud mitte ainult mina, vaid ka mu pereliikmed ja sõbrad. Pühade aeg oli ja ma olin haigeks jäänud — kogu krempel korraga,” räägib Henri. “Esialgu tabas mind apaatsus ja ärevus. Oli tunne, et ei taha midagi teha ega välja minna. Selline piinlik tunne.”

Lastes olukorral settida, sai Henri aru, et toetava jälgijaskonna nimel ei saa ta alustatut pooleli jätta. “Kasutasin sama meetodit, mida ka siis, kui mind koolis suurte hammaste tõttu kiusati — hakkasin iseenda üle nalja tegema,” meenutab Karpov ning kirjeldab, kuidas ta otsis seejärel kõige räigete kommentaaride ja kirjade seast välja kõige hullemad, lisas neile omalt poolt enese kohta solvanguid juurde ja palus need lähedastel kaamera ees ette lugeda. Nii valmis video, mille Henri riputas Youtube’i. “Sellest oli abi. Kuu aega hiljem oli mul võitmatuse tunne — et mind ei suuda kahjustada ükski kriitikanool.”

Loe edasi värskest Kroonikast!