“Sa oled kui s*tt lehmaihust. Kuradi l*tsinärakas. Kui sind, uroodi, kusagil kohtama peaks… Värdjas, libu, ajuhaige. Sinusugune oleks pidanud surema lootena,” luges Kallas oma häälega ette vaid mõned viimased tema Facebooki postkasti potsatanud pöördumised ning nentis, et siiani on ta sääraseid mõtteavaldusi ignoreerinud. “Eriti palju saan neid siis, kui meedias mõnel poliitiliselt vastuolulisel teemal esinen.”

Kallas tunnustab Kaja Kallast julguse eest ähvardustest avalikult kõneleda ning leiab, et äärmiselt kahetsusväärne on justnimelt naisjuhtidele osaks saavad ebameeldivused. “Tuleb näidata, tuleb rääkida! Ma isegi mõtlen, et miks ma vait olin, kui ähvardati. Salgamine ja ignoreerimine pole lahendus, kuna hoog ja karistamatuse tunne lähevad üha suuremaks. Mure ühiskonna pärast on suur — inimesed arvavad tõsimeeli, et sellised asjad on lubatud,” nentis ta nõutult.

“Väga raske on toime tulla selle tundega, et oled märklaud. Ma ei tea, kas see on ainult naisterahva osa, et tunned süüd ja rusutust. Kaja ja paljud naisliidrid peavad olema tugevad, kuna seda oodatakse meilt. Mõnikord on aga tõesti tunne, et tahaks käega lüüa, ma ei tee seda enam, ma lähen ära... Naisi rünnatakse tihtipeale just seksuaalse alatooniga või öeldakse midagi välimuse kohta. Arvatakse, et sellega on võimalik naist valusalt haavata,” tunnistas ta avameelselt.

“Avaliku ruumi suhtlustase on läinud väga alla, kuna on olemas poliitikuid, kes lubavad endale sõjakat suhtlustooni — see sõjakus võimendub iseenesest ja sõjakad inimesed tunnevad, et neil on jõudu juures, kuna meil on sõjakad liidrid. See on läinud ilmselgelt liiga kaugele. Peitutakse sõnavabaduse argumendi taha. Ma arvan, et just internetianonüümsus on see, mis laseb kontrolli pidurid lõdvemaks. Ilmselt leevendaks olukorda veidi anonüümsuse ära võtmine.”