"Mäletan, kuidas kord üheksa aastat tagasi põgenesin vannituppa, jättes ühe minuga võrdväärselt väsinud ja vastusteta küsimuste käes vaevleva noore isa lapsega omapäi. Laskusin vanni põhja, veealuse maailma kaaluta oleku ja kumisevate kaugete kõlade maailma ning püüdsin unustada koolikuvaludes lapse kriiskamise kas või hetkeks. Kolmveerand tundi hiljem vannitoast välja astudes vaatas mind meele- ja etteheidet täis mehenägu. Ahastava “Kus sa nii kaua olid?!” lause saatel ulatati mulle taas mu kullast kallim kriiskav pambuke ja elu läks jälle edasi," kirjeldab ta.

Refereeritud Pere ja Kodust!