"Põhikooli esimeses pooles kartsin igasugust avalikku esinemist nii väga, et parema meelega oleksin ühe minuti publiku ees vahetanud hambaarstitoolis veedetud ühe tunni vastu," meenutab mees. "Mälu võib pisut utreerida, aga meenub, et ma magasin nädal aega enne lauluvõistlust kohutavalt viletsalt ja ööl enne suurt etteastet ei saanud vist sõbagi silmale. Eriti hästi on mul aga meeles see, et lauluvõistlus hakkas pärast neljandat tundi ning kui normaalne laps loeb tundide ajal minuteid vahetunnini, siis mina soovisin üle kõige, et minutid võimalikult aeglaselt mööduks."

Refereeritud Õhtulehest