"Meenutus otsivast hingest...

Kohtusime Signe Lahteiniga esimest korda üle 20 aasta tagasi Õhtulehe toimetuses. Mõlemad väga noored ja uljad toimetajad, kellel olid suured ootused. Meid ühendas huvi kriminaalromaanide vastu ja mäletan, et arutasime vahel eelmisel õhtul nähtud Hercule Poirot` osa üle.

Õige pea meie teed ristusid taas. Kohtusime ajakirjas Kroonika. Istusime Kroonikas aastaid ühes toas ja iga päev sai kohvi kõrvale jutustatud. Kõige eredamalt on mul meeles, kui väga soovis Signe emaks saada. Ta rääkis oma esimese lapse ootusest väga avameelselt ja tema suur rõõm oli äärmiselt liigutav.

Signe oli tasakaalukas, pigem selline, kes ei unistanud vaid tegutses. Mäletan, kuidas ta tõi kord oma sünnipäeval toimetusse suure poti maitsvat ploffi ja kostitas lõuna ajal tervet toimetust korraliku lõunaga. Ta ütles, et targem on tuua lõunaks midagi sooja ja soolast kui lihtsalt üks magus tort. Alati praktilise meelega.

Kuid ta oli otsiv hing, kes uskus, et elul on talle midagi muud varuks. Viis aastat tagasi arutles Signe ühes meie vestluses: "A mida me oskame? Ega peale sellesama kollase nagu suurt midagi polegi. Ma olen selle tõdemuseni jõudnud erinevatel hetkedel juba kümneid kordi...Sina oskad ka raamatuid kirjutada ja mina oskan süüa teha, aga need on sihukesed asjad, mille eest siin Eestis küll keegi raha maksta ei viitsi vist."

Mulle tundub, et tänu "Kodutundele" leidis Signe oma uue tee ja temast sai mõnusalt kodune saatejuht. Ta oli nagu naabritüdruk, kes tuleb sinuga kohvi jooma. Läbi "Kodutunde" jõudis ta tuhandete eestlaste südamesse. Ekraanil võitis ta südamed sellega, et ta oli saates seesama inimene, kes elus. Seesama naeratus, needsamad säravad silmad, mida me aastaid toimetuses nägime, vaatasid igal nädalal ka teleekraanilt vastu. Seesama tahe midagi ära teha. Signe viimaseks jäänud saate monoloog on aga väga ehmatav. Ta justkui lohutab meid kõiki ... Otsib sõnu ja leiab need. Taaskord temale tasakaalukal viisil.

Jää, hüvasti Signe."