"Aastal 2013 olin ma omadega üsna puntras. Ikka väga puntras. Aga Mariann arvas, et oh, kuule, tule ja tööta natuke Naistelehes, läheb kergemaks. Ma ei teadnud siis veel Signest eriti midagi, aga ikkagi läksin kergelt väriseval sammul, jättes oma õrnas eas tite maha, tööle.

Ja ma sain tundma üht kõige fantastilisemat inimest, keda üldse võib tunda. Me istume siin kõik - igaüks oma kodudes, oma arvutite taga, oma perede juures - ja oleme šokis. Sest me ei suuda uskuda, et nii võib juhtuda. Jah, muidugi, me kõik oleme kirunud Tallinn-Tartu maanteed, me kõik teame, et juhtuvad õnnetused, aga kui puudutab lähedalt, siis võtab hinge täiesti kinni. Ma teadsin, et terve Eesti palvetab Signe eest, ja ma lootsin, ma lootsin, et sellest piisab. Et piisab sellest, et üks hea inimene võiks jääda, tulla välja, olla see, kes räägib pärast Naistelehe veergudel imelise pääsemise loo.

Signel oli määratud siin ilmas nii palju head teha, ta tegi maailma paremaks lihtsalt olemas olemisega. Mul on olnud ääretult suur au sind tunda, mul on olnud ääretult suur au, et sa oled olnud üks mu Peatoimetajatest.

Kohtume pilvepiiril."