"See oli kõige ilusam pulm, mida ma olen kunagi näinud. Urve, minu ema abiellus teist korda, kui ta oli 56 aastane. Rein oli juba saanud 70 aastaseks," kirjutab Ilmar oma pikas ja liigutavas postituses.

"Ilus oli juba see ausalt paljaste seinte ja naiivsete bareljeefidega 13. sajandi kirik, mis asus eemal suurematest küladest ja inimeste sagimisest. Veel ilusam oli aga arusaamine, et selle abiellumise taga oli tõepoolest ainult armastus. Sest mida saavadki üksteisele lubada kaks inimest, kelle lapsed on juba suureks kasvanud ja kellel ei ole liiga palju raha või võimu?

Samas mäletan, et minu kui 35 aastase mehe pähe jõudis järsku hirmutav äratundmine - need kaks inimest saavad peamiselt lubada vaid seda, et nad on koos, kuni surm neid lahutab. Ma pean seda mõtet uuesti kordama, sest kui ma näen noori inimesi altari ees, siis kangastuvad silme ees uus kodu, lapsed ja pangalaenud. Aga nemad teavad altari ees, et kõige tõenäolisemalt peavad nad oma armastatut maamulda sättima.

Teate, mul ei olnud õigus. Vanus ei takista armastajaid. Nad kõpitsesid püsti ühe väikese maja ja käisid puhkamas soojadel lõunamere saartel, nagu kõik armastajad seda teevad. Nii elati elu, millest nad ei osanud unistadagi oma nooruse Nõukogude Eestis."

Loe Ilmar Raagi kaunist kirjutist emast pikemalt siit!