Kirjastus Pegasus

Gayle Forman. Kuhu ta läks?

Inglise keelest tõlkinud Evelin Schapel

ÜKS


Ärkan igal hommikul ja ütlen endale: ainult üks päev, ainult kakskümmend neli tundi tulebki vastu pidada. Ma ei tea, millal ma alustasin sellist igapäevase ergutuskõne pidamist – või miks. See kõlab nagu mingi 12-sammuline mantra, aga ma ei kuulu isegi mingitesse anonüümsetesse, ehkki minu kohta kirjutatavat saasta lugedes võiks arvata, et peaksin kuuluma. Elan sedasorti elu, mille eest oleksid paljud inimesed nõus isegi neeru maha müüma, et sellest pisutki osa saada. Aga ometi on mul vaja endale meelde tuletada, et päev ei ole lõputu, kinnitada endale, et kui elasin üle eilse, elan ka tänase.
Täna hommikul heidan pärast igapäevast innustuskõnet pilgu hotelli öökapil seisvale minimalistlikule elektroonilisele kellale. See näitab 11.47, minu jaoks kindlasti esimesi koidukiiri. Aga registratuurist on juba kaks korda helistatud, et mind äratada, ning sellele järgnes viisakas, kuid järeleandmatu kõne meie mänedžerilt Aldouselt. Võib-olla on täna tõesti kõigest üks päev, aga see päev on tihedalt planeeritud.
Mind oodatakse stuudiosse meie äsja ilmunud albumi esimese singli internetiversioonile paari viimast kitarripartiid sisse mängima. Täielik tsirkus! Sama laul, uus kitarripartii, mõned vokaalefektid, makske selle eest ekstra. “Praegusel ajal tuleb igast kümnesendisest dollar välja pigistada,” armastavad plaadifirma pintsaklipslased meile meelde tuletada.
Pärast stuudiot on mul lõunasöök-intervjuu mingi ­Shuffle’i ajakirjanikuga. Need kaks sündmust oleksid nagu kaks äärmist tugiposti, toetamas seda, milliseks minu elu on muutunud: muusika tegemine, mis mulle meeldib, ja muusika tegemisest rääkimine, mida ma jälestan. Aga need on sama mündi kaks poolt. Kui Aldous teist korda helistab, heidan lõpuks teki pealt ja haaran öökapilt ravimipurgi. See on mingi ärevusevastane kraam, mida peaksin võtma siis, kui tunnen end närviliselt.
Tavaliselt tunnengi end närviliselt. Olen närvilisusega harjunud. Aga sellest hetkest peale, kui oma ringreisile Madison Square Gardenis kolme sõuga avalöögi andsime, olen tundnud midagi muud. Nagu imetaks mind iga hetk millessegi võimsasse ja valusasse. Keeriseliselt.
On see üldse mingi sõna? küsin endalt.
Kellele see korda läheb, sa räägid nagunii iseendaga! vastan paari tabletti alla neelates. Tõmban bokserid jalga ja lähen ukse juurde, kus ootab juba kohvikann. Hotellitöötaja on selle toonud, järgides kahtlemata ranget käsku mul tee pealt eest hoida.
Joon kohvi ära, panen riidesse ning lähen teenindajate liftiga alla ja külguksest välja – kliendisuhete juht andis mulle selleks lahkelt võtme, et saaksin vältida fuajees skeenetsejate paraadi. Väljas kõnniteel võtab mind vastu aurav New Yorgi õhk. Tundub natuke nagu ängistav, aga mulle meeldib, et õhk on niiske. See meenutab mulle Oregoni, kus sajab lõputult vihma ja isegi kõige palavamatel suvepäevadel sõuavad pea kohal lopsakad valged rünkpilved, mille varjud tuletavad meelde, et suvekuumus möödub kiiresti ja vihm pole kunagi kaugel.
Los Angeleses, kus ma praegu elan, ei saja peaaegu kunagi. Ja palavus on lõputu. Kuid see on kuiv leitsak. Siin­­sed inimesed kasutavad seda põuda suduse palava linna liia­­suste väljavabandamiseks. “Täna võib olla küll nelikümmend kraadi,” praalivad nad, “aga vähemalt on see kuiv kuumus.”
Ent New Yorgis on niiske leitsak – selleks ajaks, kui ma kümne kvartali kaugusel West Fiftiese hüljatud lõigul asuva stuudio juurde jõuan, on mu juuksed, mille tavaliselt mütsi alla peidan, niisked. Tõmban taskust sigareti, ja kui ma seda süütama hakkan, väriseb mu käsi natuke. Kerge värin on mind saatnud juba umbes aasta. Pärast põhjalikke meditsiinilisi uuringuid teatasid arstid, et see ei tule millestki muust kui närvidest, ja soovitasid mul proovida joogat.
Aldous ootab mind stuudio ees varikatuse all. Ta vaatab mulle otsa, seejärel minu sigaretti poole ja siis jälle mulle otsa. Saan ta jõllitavast pilgust aru, et ta püüab otsustada, kas täna peab olema hea võmm või halb võmm. Ilmselt näen ma kuradi kehv välja, sest ta valib hea võmmi.
“Ilus hommik, päikesekiir!” ütleb ta lustlikult.
“Jah? Mida ilusat võiks ühes hommikus olla?” proovin nalja visata.
“Kui päris aus olla, on praegu juba peaaegu pärastlõuna. Me hakkame hiljaks jääma.”
Kustutan sigareti. Aldous asetab oma hiiglasliku kämbla mulle õlale, ebaloomulikult õrnalt. “Me tahame ainult ühte kitarripartiid “Suhkrule”, et oleks veel üks väike lisa, mille pärast fännid selle uuesti ostaksid.” Ta hakkab naerma ja raputab pead selle peale, milliseks meie äri on muutunud. “Siis on sul lõuna Shuffle’iga ja pärast seda umbes kella viie ajal fotoseanss koos ülejäänud bändiga Timesi rubriigile “Mood rokib”, seejärel väikesed kiired dringid paari plaadi­firma rahatuusaga, ja pärast seda pean ma lennujaama minema. Homme on sul lühike kohtumine reklaami- ja turundustegelastega. Lihtsalt naerata ja ära palju räägi. Siis oled kuni Londonisse jõudmiseni täiesti omaette.”
Täiesti omaette? Vastandina pere soojas rüpes mõnulemisele, kui me kõik koos oleme? ütlen ma. Aga ainult endale. Viimasel ajal tundub üha sagedamini, nagu vestleksingi peamiselt iseendaga. Arvestades pooli asju, mida ma mõtlen, on see vist isegi hea.
Kuid seekord olen ma tõesti täiesti üksi. Aldous lendab koos ülejäänud bändiga õhtul Inglismaale. Oleksin pidanud minema sama lennuga, aga siis märkasin, et täna on kolmteist ja reede, ning mõtlesin, et mitte mingil pagana juhul! Ma tunnen selle ringreisi ees niigi õudust ega hakka endale ametlikul halva õnne päeval lahkumisega veel suuremat õnnetust kaela kutsuma. Nii lasksin Aldousel broneerida endale pileti homseks. Londonis teeme video ja anname hunniku pressikonverentse, enne kui alustame oma ringreisi Euroopa-etappi, nii et tegelikult ei puudu ma ju sõult, vaid hoopis sellele eelnevalt kohtumiselt meie video režissööriga. Mul pole vaja ta kunstilist visiooni kuulda. Kui me filmima hakkame, teen seda, mida ta mul teha käsib.
Astun Aldouse järel stuudiosse ja sisenen helikindlasse kabiini, kus olen ainult mina ja terve hunnik kitarre. Teisel pool klaasi istuvad meie produtsent Stim ja helitehnikud. Aldous läheb nende juurde. “No nii, Adam,” ütleb Stim, “üks lisapartii ülemineku ja refrääni jaoks. Et see veel paremini meelde jääks ja veel rohkem kummitama hakkaks. Vokaaliga mängime miksimise käigus.”
“Meelde jääks. Kummitama hakkaks. Sain aru.” Panen kõrvaklapid pähe ja võtan kitarri, et seda häälestada ja sõrmed soojaks mängida. Proovin eirata mõtet, et hoolimata Aldouse paar minutit tagasi öeldud lausest on mul tunne, nagu oleksingi juba ihuüksi. Mina üksi helikindlas kabiinis. Ära üle mõtle, ütlen endale. Arenenud tehnoloogiaga stuudios niimoodi salvestataksegi. Ainus probleem on see, et paar õhtut tagasi oli mul Gardenis täpselt samasugune tunne. Seistes kaheksateistkümne tuhande fänni ees laval, kõrvuti inimestega, kes kunagi ammu olid justkui mu pereliikmed, tundsin end sama üksi kui praegu selles kabiinis.
Aga asi võiks olla veelgi hullem. Hakkan mängima ja sõrmed liiguvad järjest kiiremini, tõusen taburetilt püsti ning peksan ja taon vastu kitarri, kräunutan seda seni, kuni pill kriiskab ja kisendab täpselt nii, nagu ma tahan. Või peaaegu nii, nagu ma tahan. Siin kabiinis on ilmselt saja tuhande dollari väärtuses kitarre, aga ükski neist ei kõla sedavõrd hästi nagu mu vana Les Paul Junior – kitarr, mis on mul olnud aastaid, millega salvestasin oma esimese albumi, seesama, mille olin lubanud mingis rumaluse või ülbuse või kes teab mis hoos heategevuslikule oksjonile panna. Säravad ja kallid asenduspillid pole kunagi päris õigesti kõlanud ega hästi käes istunud. Aga kui ma piisavalt valjusti taon, suudan end sekundiks või paariks siiski unustada.
Ent kõik saab liiga kiiresti läbi, Stim ja tehnikud suruvad mul kätt ning soovivad ringreisil edu, Aldous juhatab mind uksest välja autoni ja me tuhiseme mööda Üheksandat avenüüd SoHosse, hotelli, mille restorani on plaadifirma suhtekorraldajad pidanud selle intervjuu jaoks parimaks paigaks. Mida, kas nad arvavad, et kallis avalikus kohas ei hakka ma ehk nii väga lärmama ega ütle midagi kohatut? Mul on meeles, kuidas päris alguses, kui meist kirjutati odavates ajakirjades või blogides, kui intervjueerijad olid meie fännid ja tahtsid peamiselt ajada ainult rokijuttu – arutada muusika üle –, tahtsid ajakirjanikud rääkida meie kõigiga koos. Pigem sai sellest ikka tavaline vestlus, kus kõik avaldasid valjuhäälselt üksteisest üle rääkides oma arvamust. Tol ajal ei muretsenud ma veel sellepärast, mida ütlen või ütlemata jätan. Aga nüüd küsitlevad ajakirjanikud mind ja bändi eraldi nagu võmmid, kes on paigutanud minu ja mu kaasosalised kõrvuti kongidesse ja püüavad sundida meid üksteist sisse rääkima.
Pean enne hotelli astumist suitsu tegema, seepärast jääme Aldousega hotelli ette pimestava keskpäevapäikese kätte seisma, samal ajal kui meie ümber koguneb rahvahulk ja jääb vaatama, tehes ise nägu, nagu ei vaataks. See ongi vahe New Yorgi ja ülejäänud maailma vahel. Inimesed on siin kuulsuste järele sama hullud nagu igal pool mujal, aga newyorklased –
või vähemalt need, kes arvavad, et neil on arenenud maitse, ja löövad aega surnuks SoHo-sugustes linnajagudes, kus ma praegu seisan – teesklevad, et neil pole sooja ega külma, ehkki jõllitavad ise oma kolmesajadollariste päikeseprillide tagant. Ja käituvad väga põlglikult, kui mitte-newyorklased reeglit rikkudes lähemale kiirustavad ja autogrammi küsivad, nagu kaks Michigani ülikooli särkides tüdrukut just tegid, kolme lähedal seisva snoobi pahameeleks, kes tüdrukuid jõllitavad, silmi pööritavad ja mind kaastundlikult silmitsevad. Nagu oleks probleem tüdrukutes.
“Peame sulle parema maskeeringu muretsema, Metsik Mees,” ütleb Aldous, kui tüdrukud elevusest kihistades kaugemale lehvivad. Aldous on ainus, kellel on lubatud mind veel niimoodi kutsuda. Varem oli see mu tavaline hüüdnimi, tuletatud mu perekonnanimest Wilde[ Wilde hääldub nagu wild – metsik (ingl k). – Tõlkija märkus.
]. Aga ükskord korraldasin ma ühes hotellitoas väikese laastamise ja pärast seda jäi Metsik Mees eranditult kõmulehtede pärusmaaks.
Ning siis ilmub nagu tellimise peale kohale fotograaf. Tipphotelli ees on võimatu seista kauem kui kolm minutit, ilma et midagi sellist juhtuks. “Adam! Bryn on sees või?” Minu ja Bryni foto on väärt neli korda rohkem kui ainult minu foto. Aga pärast esimese välgu sähvatust pistab Aldous ühe käe tüübi kaamerasilma ja teise mu näo ette.
Kui ta mind hotelli juhatab, teeb ta veidi ettevalmistustööd. “Ajakirjaniku nimi on Vanessa LeGrande. Ta pole üks neist hallipäistest, keda sa ei salli. Ta on noor. Mitte küll sinust noorem, aga ma arvan, et alla kahekümne viie. Enne Shuffle’isse värbamist kirjutas ta mingis blogis.”
“Millises blogis?” segan ma vahele. Aldous annab ajakirjanike kohta väga harva üksikasjaliku ülevaate, ja sedagi vaid siis, kui selleks on põhjust.
“Ma ei teagi täpselt. Äkki Gabberis.”
“Kuule, Al, see on ju mingi hale kõmulehekülg.”
“Shuffle ei ole kõmulehekülg. Ja see intervjuu on eksklusiivse kaaneloo jaoks.”
“Olgu. Mida iganes,” vastan ma restorani uksest sisenedes. Restoranis on ainult terasest ja klaasist lauad ning nahk­­­­pingid nagu miljonites teisteski kohtades, kus ma olen käi­­nud. Sedasorti restoranid arvavad endast jube palju, aga tege­­likult pole nad midagi muud kui McDonald’si ülehinnatud ja ülestiliseeritud variandid.
“Seal ta istubki, nurgalauas, see triibutatud juustega blond,” ütleb Aldous. “Kena väike eksemplar. Mitte et sul kenadest väikestest eksemplaridest puudus oleks. Kurat, ära Brynile räägi, et ma seda ütlesin. Olgu, unusta ära. Ma jään siia baarileti juurde.”
Aldous jääb intervjuu ajaks kohale? See on pressiesindaja töö, kuid ma keeldusin pressiesindajate saatjaskonnast. Ilmselt paistan ma tõesti rivist väljas. “Jääd lapsehoidjaks või?” küsin ma.
“Eip. Mõtlesin lihtsalt, et äkki kuluks sulle pisuke toetus ära.”
Vanessa LeGrande on armas. Või oleks seksikas veidi õigem sõna. Vahet pole. Selle järgi, kuidas ta keelega üle huulte tõmbab ja juukseid selja taha heidab, saan aru, et ta teab seda isegi, ja see rikub kõik ära. Tüdruku randmest vonkleb ülespoole ussitätoveering ja ma võin meie plaatina­albumi peale kihla vedada, et tal on litsimärk ka seljal. Nagu arvata võiski, piilub madalate teksade värvli vahelt välja väike tindiga joonistatud nool, mille ots osutab lõuna poole, kui ta kotist diktofoni võtma kummardub. Peen.
“Tere, Adam!” ütleb Vanessa mulle vandeseltslaslikult otsa vaadates, nagu oleksime vanad sõbrad. “Alustuseks tahaksin öelda, et ma olen sinu suur fänn. “Kaasnevad kahjud” aitas mul ülikooli viimasel kursusel laastavast lahku­minekust üle saada. Aitäh sulle!” Ta naeratab.
“Ahah, pole tänu väärt.”
“Tahaksin osutada sulle nüüd vastuteene ja kirjutada Shooting Starist parima loo, mis kunagi ilmunud. Mis oleks, kui haaraks härjal sarvist ja põrutaks neile kõigile?”
Haaraks härjal sarvist? Kas inimesed ise ka aru saavad pooltest asjadest, mida nad suust välja ajavad? Vanessa võib küll üritada häbematu või ninakas olla või proovida mind avameelsusega enda poole võita või näidata mulle, kui ehe ta on, aga ükskõik mida ta mulle pähe määrida püüab, mina selle õnge ei lähe. “Ikka,” vastan ma.
Kelner tuleb meilt tellimust võtma. Vanessa tellib salati, mina õlle. Vanessa lehitseb oma moleskiiniga kaetud märkmikku. “Ma tean, et me peaksime rääkima albumist “Vere­imejaPäikesekiir”…” alustab ta.
Kortsutan kohe kulmu. Just sellest me rääkima peaksimegi. Selleks ma siin olengi. Mitte sõbrustamise pärast. Mitte saladuste vahetamise pärast, vaid selle pärast, et Shooting Stari albumite promomine on osa mu tööst.
Vanessa paneb sireeni huilgama. “Ma olen seda juba mitu nädalat kuulanud, ja ma olen tujukas tüdruk, kellele on raske meele järele olla.” Ta hakkab naerma. Kuulen, kuidas Aldous eemal köhatab. Vaatan tema poole. Ta näol särab hiiglaslik võltsnaeratus ja ta tõstab mõlemad pöidlad püsti. Naeruväärne! Pöördun Vanessa poole ja sunnin end vastu naeratama. “Aga nüüd, kus teie teine suure plaadifirma album on ilmunud ja teie rajum helikeel on, nagu me minu arvates kõik nõustuda võime, välja kujunenud, tahaksin ma kirjutada ühe ülevaatliku loo. Kaardistada teie arengu emocore-ansamblist agit-roki võsukeseks.”
Agit-roki võsukeseks? Selline ennast täis dekonstruktsionistlik jama käis mulle algusest peale vastu. Niipalju kui mina asjast aru sain, kirjutasin ma laule: akorde, rütme ja sõnu, salme, üleminekuid ja käike. Aga siis, kui me tuntumaks saime, hakkasid inimesed laule lahkama nagu konni bioloogiatunnis, kuni järele ei jäänud midagi peale sisikonna – tillukeste osade, mis on tuhat korda tähtsusetumad kui tervik.
Pööritan kergelt silmi, aga Vanessa on keskendunud oma märkmetele. “Kuulasin teie varase muusika piraatversioone. Need kõlavad nii popilikult, praegusega võrreldes isegi armsalt. Ja ma olen lugenud kõike, mida teist on kirjutatud: kõiki blogipostitusi, kõiki ajakirjaartikleid. Ja peaaegu kõik viitavad Shooting Stari nii-öelda mustale augule, aga keegi ei tungi sellest kunagi läbi. Teil on oma väike indie-plaat, sellel läheb hästi; olite valmis kohe kõrgele tõusma, aga siis tuli paus. Käisid kuulujutud, et te läksite laiali. Ja siis tuli “Kaasnevad kahjud”. Ja pauh!” Vanessa avab suletud rusikad, nagu oleksid need plahvatanud.
See on teatraalne žest, aga mitte üdini vale. “Kaasnevad kahjud” tuli välja kaks aastat tagasi ja kuu aega pärast ilmumist oli singel “Elustamine” jõudnud kohalikesse edetabelitesse ning seda levitati kiiresti. Viskasime omavahel nalja, et pole võimalik tundigi raadiot kuulata, ilma et sealt lastaks seda laulu. Siis katapulteerus tabelitesse “Sild” ja varsti ronis juba terve album iTunesi tippu, mis omakorda sundis kõiki Walmarti poode seda müüki võtma, ja õige pea lükkas album Lady Gaga Billboardi edetabeli esikohalt kõrvale. Tükk aega oli selline tunne, nagu oleks terve album tõmmatud kõigi kaheteistkümne kuni kahekümne nelja aastaste inimeste iPodidesse. Mõne kuuga oli meie pooleldi unustuse hõlma vajunud Oregoni bänd jõudnud ajakirja Time kaanele ja kiidetud üles nagu millenniumivahetuse Nirvana.
Kuid see polnud enam uudis. Sellest kõigest oli kirjutatud, ikka ja jälle, tülgastuseni, sealhulgas ka Shuffle’is. Ma pole kindel, kuhu Vanessa oma jutuga tüürib.
“Tead, kõik panevad rajuma helikeele selle arvele, et “Kaasnevate kahjude” produtsent oli Gus Allen.”
“Õige,” vastan ma. “Gusile meeldib rokkida.”
Vanessa rüüpab lonksu vett. Kuulen, kuidas ta keeleneet vastu klaasi kõlksatab. “Aga Gus ei kirjutanud laulusõnu, mis panevad aluse plaadi jõulisusele. Sina kirjutasid. Kogu see toores jõud ja emotsioon. Nagu oleks “Kaasnevad kahjud” terve kümnendi kõige vihasem album.”
“Ja mõelda vaid, et meie plaanisime hoopis kõige rõõm­samat.”
Vanessa tõstab pilgu ja vaatab mulle silmi kissitades otsa. “Ma mõtlesin seda komplimendina. See plaat mõjus paljudele inimestele puhastavalt, sealhulgas mulle. Ja just sellest ma räägingi. Kõik teavad, et teie “musta augu” ajal juhtus midagi. Ja lõpuks tuleb see nagunii välja, miks siis mitte sõnumit kontrolli all hoida? Millele viitab fraas “kaasnevad kahjud”?” küsib ta õhus sõrmedega jutumärke tehes. “Mis teiega juhtus? Sinuga?”
Kelner toob Vanessale salati. Tellin teise õlle ega vasta küsimusele. Ma ei lausu sõnagi, vaatan ainiti maha. Sest ühes asjas on Vanessal õigus. Me hoiame tõesti sõnumit kontrolli all. Alguses küsiti meilt seda kogu aeg, aga me v­astasime alati ebamääraselt: võttis aega, et leida oma helikeel, et kirjutada laule. Kuid nüüd on bänd nii tuntuks saanud, et meie pressiesindajad annavad ajakirjanikele ette nimekirja teemadest, mida puudutada ei tohi: Lizi ja Sarah’, minu ja Bryni suhe, Mike’i endised narkoprobleemid – ja Shooting Stari “must auk”. Aga paistab, et Vanessale seda nimekirja ei antud. Kiikan abiotsivalt Aldouse poole, kuid tema on süvenenud vestlusesse baarmeniga. Niipalju siis toetusest.
“Albumi pealkiri viitab sõjale,” ütlen ma. “Oleme seda ennegi selgitanud.”
“Just,” vastab Vanessa silmi pööritades. “Sest sinu laulu­sõnad on nii poliitilised.”
Ta vaatab mind oma suurte siniste silmadega. See on ajakirjanike võte: tekitavad piinliku vaikuse ja ootavad, et intervjueeritav selle lobisemisega täidaks. Aga minuga see läbi ei lähe. Ma võin kelle tahes surnuks jõllitada.
Korraga muutub Vanessa pilk külmaks ja kalgiks. Ta heidab elava ja flirtiva isiksuse ootamatult tagaplaanile ning jääb mind raudse eesmärgiga silmitsema. Ta paistab näljane, aga see on juba parem, sest nii on ta vähemalt enda moodi. “Mis juhtus, Adam? Ma tean, et seal on mingi lugu, Shooting Stari lugu, ja ma kavatsen selle loo päevavalgele tuua. Mis muutis teie indie-popbändi primaarseks rokifenomeniks?”
Tunnen, kuidas mind tabab külm kõva rusikalöök kõhtu. “See oli elu. Ja uute asjade kirjutamine võttis meil aega…”
“Võttis sul aega,” segab Vanessa vahele. “Sina kirjutasid mõlemad viimased albumid.”
Kehitan lihtsalt õlgu.
“Kuule, Adam! “Kaasnevad kahjud” on sinu plaat. See on meistriteos. Sa peaksid selle üle uhke olema. Ja ma kohe tean, et lugu, mis on selle taga, lugu, mis on bändi taga, on ka sinu lugu. Niisugune tohutu muutus, kollaboratiivsest indie-kvartetist tähtede poole pürgivaks emotsionaalseks pungi jõujaamaks – see on sinu tegu. Ja sina üksi olid parima laulu Grammyde jagamisel auhinda vastu võtmas. Mis tunne see oli?”
Sitt tunne. “Sa oled vist unustanud, et terve bänd võitis parima uustulnuka auhinna. Ja see oli juba rohkem kui aasta tagasi.”
Vanessa noogutab. “Tead, ma ei ürita siin kedagi kõrvale jätta või vanu haavu lahti kiskuda. Ma püüan ainult aru saada muutusest. Helikeeles. Sõnades. Bändi dünaamikas.” Ta vaatab mulle teadvalt otsa. “Kõik märgid viitavad sellele, et sina oled nende esilekutsuja.”
“Mingit esilekutsujat ei ole. Katsetasime lihtsalt erinevaid helisid. Sellist asja tuleb ikka ette. Nagu Dylan läks üle elektrilise heli peale. Nagu Liz Phair muutus kommertslikuks. Aga inimesed kipuvad ärrituma, kui asjad ei vasta enam nende ootustele.”
“Ma lihtsalt tean, et selle taga on veel midagi,” jätkab Vanessa nii tugevasti vastu lauda nõjatudes, et see tungib mulle kõhtu ja ma pean lauda tema poole tagasi lükkama.
“Paistab, et sul on asja kohta oma teooria, nii et ära lase tõel end kõigutada.”
Vanessa silmis sähvatab hetkeks ja ma kardan, et olen ta vihale ajanud, aga siis tõstab ta käed üles. Ta sõrmeküüned on näritud. “Äkki tahad sa mu teooriat kuulda?” venitab ta.
Mitte eriti. “Lao aga lagedale.”
“Rääkisin paari inimesega, kellega koos sa gümnaasiumis käisid.”
Tunnen, kuidas lähen üle kere kangeks, kuidas pehme keha tõmbub teraskõvaks. Pean jube kõvasti keskenduma, et klaas suu juurde tõsta ja sealt sõõmu võtmist teeselda.
“Ma ei teadnudki, et sa käisid Mia Halliga samas gümnaasiumis,” lausub Vanessa muretult. “Kas sa tunned teda? Seda tšellisti? Tema hakkab veel rahva hulgas täiega rokkima. Või mis iganes on rokkimise vaste klassikalise muusika maailmas. Võib-olla vibreerimine.”
Mul hakkab klaas käes värisema. Pean teise käe appi võtma, et klaas lauale tagasi panna, ilma et jooki endale peale ajaksin. Ükski inimene, kes teab, mis toona tegelikult juhtus, ei räägi sellest, tuletan endale meelde. Kuulujutud, isegi tõele vastavad kuulujutud, on nagu tuleleegid: kui hapniku juurdepääs tõkestada, hakkavad need hääbuma ja kustuvad.
“Meil oli gümnaasiumis väga tugev kaunite kunstide õpe. Seal oli nagu muusikute kasvulava,” selgitan ma.
“Kõlab loogiliselt,” vastab Vanessa noogutades. “Ebamääraste kuulujuttude põhjal olite te Miaga gümnaasiumi ajal paar. See kõlab küll veidralt, sest ma pole sellest kunagi kusagilt lugenud, ja kahtlemata tundub see märkimisväärne.”
Mu vaimusilmas välgatab Mia pilt. Seitsmeteistkümne­aastane, tumedais silmis armastust, jõulisust, hirmu, muusikat, seksikust, maagiat, leina peegeldav pilk. Ta külmetavad käed. Minu enda külmetavad käed, mis klammerduvad endiselt jääveeklaasi ümber.
“Oleks märkimisväärne küll, kui see oleks tõsi,” vastan ma sunnitult rahulikul häälel. Võtan veel ühe veesõõmu ja annan kelnerile märku, et ta tooks järgmise õlle. See on kolmas, minu vedela lõunasöögi magustoit.
“Ei ole siis või?” Vanessa hääl kõlab kahtlevalt.
“Kõigest soovunelm,” vastan ma. “Me olime kooliajal põgusalt tuttavad.”
“Ah soo, keegi neist, kes teid ka päriselt tundis, ei kinnitanud seda. Aga siis sattus mu kätte üks vana aastaraamat ja selles oli teist kahest väga armas pilt. Nägite seal üsna paarikese moodi välja. Aga asi on selles, et foto all pole ühtegi nime, ainult pildi allkiri. Nii et kui ei tea, milline Mia välja näeb, võib see kahe silma vahele jääda.”
Aitäh, Kim Schein: Mia parim sõbranna, aastaraamatu kuninganna, paparatso. Me ei tahtnud, et see pilt sinna pandaks, aga Kim oli selle salaja sisse nihverdanud, kasutamata meie nimesid, ainult seda tobedat hüüdnime.
“Vinge ja Veidrik?” pärib Vanessa. “Teil oli isegi oma nimi.”
“Sa kasutad gümnaasiumi aastaraamatuid oma infoallikana? Mis järgmisena tuleb? Vikipeedia või?”
“Sa pole ise ka kuigi usaldusväärne allikas. Sa ütlesid, et tundsite teineteist vaid põgusalt.”
“Tead, tõtt-öelda me võisime ju paar nädalat käia, just sel ajal, kui need pildid tehti. Aga no kuule, ma käisin gümnaasiumis paljude tüdrukutega.” Manan näole oma parima elumehenaeratuse.
“Sa ei ole teda siis kooli lõpetamisest saadik näinud?”
“Sellest ajast peale, kui ta ülikooli läks,” vastan ma. Vähemalt see osa jutust on tõsi.
“Aga miks siis sinu ülejäänud bändikaaslased täiesti vait jäid, kui ma neilt intervjuu ajal tema kohta küsisin?” pärib ta mind läbitungivalt silmitsedes.
Sest kui meie vahel on ka üht-teist muud untsu läinud, oleme vähemalt üksteisele lojaalseks jäänud. Selles küsimuses. Sunnin end talle vastama: “Sest seal pole millestki rääkida. Mulle tundub, et sinusugustele meeldib kahe samast gümnaasiumist pärit tuntud muusiku, noh, paaripanemise juures situatsioonikomöödia aspekt.”
“Minusugustele?” küsib Vanessa.
Raisakotkastele. Vereimejatele. Hingevarastele. “Ajakirjanikele,” selgitan ma. “Te ju armastate muinasjutte.”
“Kes ei armastaks?” vastab Vanessa. “Kuigi selle naise elu on olnud kõike muud kui muinasjutt. Ta kaotas liiklusõnnetuses terve perekonna.”
Vanessa väristab teeseldes õlgu, nagu ikka niisugustel puhkudel, kui räägitakse kellegi ebaõnnest, millega endal vähimatki pistmist ei ole, mis ennast ei puuduta ega hakkagi kunagi puudutama. Ma pole elus ühtegi naist löönud, aga korraks tekib mul tahtmine talle näkku virutada, et ta tunneks selle valu maitset, mida ta nii möödaminnes kirjeldab. Aga ma hoian end vaos ja Vanessa jätkab midagi aimamata. “Rääkides muinasjuttudest, kas sina ja Bryn Shraeder saate lapse? Ma näen teda pidevalt kõikide kõmulehtede kõhupiltide hulgas.”
“Ei,” vastan ma. “Minu teada mitte.” Olen pagana kindel, et Vanessa teab, et Bryn on keelatud teema, aga kui Bryni oletatavast rasedusest vestlemine ta tähelepanu kõrvale juhib, olen valmis sellest rääkima.
“Sinu teada mitte? Te olete ju endiselt koos?”
Jumal, milline nälg ta silmis peegeldub! Hoolimata ülevaatliku loo jutust ja kõigist tema uurimisoskustest ei erine ta teistest leheneegritest ja kuulsusi jälitavatest fotograafi­dest, kes janunevad selle järele, et suured kõmulood esime­sena kuulajateni tuua, olgu selleks siis sünd: Kas Adam ja Bryn ootavad kaksikuid? Või surm: Bryn teatab oma Metsikule Mehele: “See on läbi!” Kumbki lugu pole tõsi, aga mõnel nädalal näen neid mõlemaid paralleelselt erinevate kõmu­­lehtede esikülgedel.
Mõtlen majale, mida me Bryniga L.A.-s jagame. Või kus me koos elame. Ma ei mäleta, millal viibisime seal viimati koos kauem kui nädala. Bryn teeb kaks-kolm filmi aastas ja ta alustas just oma filmikompaniiga. Nii et kõigi tema filmivõtete, filmide promomise ja tootmisväärse varanduse jahtimise ning selle tõttu, et mina olen samal ajal stuudios või ringreisil, paistavad meie ajakavad teineteise vastu töötavat.
“Jepp, oleme Bryniga endiselt koos,” lausun Vanessale. “Ja ta pole rase. Ta käib lihtsalt viimasel ajal lohvakate pluusidega ja kõik arvavad, et ta teeb seda kõhu varjamiseks. Tegelikult ei tee.”
Kui aus olla, mõtlen ma mõnikord, et äkki kannab Bryn neid pluuse sihilikult, et kõhupiltide püüdjate meelitamisega saatust provotseerida. Ta tahab tõsiselt last saada. Ehkki avalikult on Bryn kahekümne nelja aastane, on ta tegelikult kakskümmend kaheksa ja ta väidab, et tal kell tiksub ja puha. Aga mina olen kakskümmend üks ja me oleme Bryniga käinud ainult aasta. Ja mul ükspuha, kui Bryn ütleb, et mu hing on vana ja ma olen terve eluaja juba ära elanud. Isegi kui ma oleksin nelikümmend üks ja me oleksime Bryniga just oma kooselu kahekümnendat aastapäeva tähistanud, ei tahaks ma temaga last saada.
“Kas ta tuleb sinuga ringreisile?”
Ringreisi mainimisegi peale tunnen, kuidas mul hakkab kurgus nöörima. Ringreis kestab kuuskümmend seitse õhtut. Kuuskümmend seitse. Koban mõttes ravimipurgi järele ja muutun rahulikumaks teadmisest, et see on olemas, ehkki ma ei ole nii rumal, et seda Vanessa nähes välja võtta.
“Ah?” küsin ma.
“Kas Bryn tuleb ringreisi mõnes kontserdipaigas sinuga kohtuma ka?”
Kujutan Bryni vaimusilmas ringireisil ette koos oma stilisti, pilatese treeneri ja toortoidu dieediga. “Võib-olla.”
“Kas sulle meeldib Los Angeleses elada?” küsib Vanessa. “Sa ei ole just Lõuna-California tüüpi.”
“Seal on kuiv kuumus,” vastan ma.
“Mida?”
“Ei midagi. Nali.”
“Ahah. Selge.” Vanessa silmitseb mind skeptiliselt. Ma ei loe enam enda kohta avaldatud intervjuusid, aga siis, kui ma veel lugesin, kasutati neis sageli sõna läbitungimatu. Ja ülbe. Kas inimesed näevad mind tõesti sellisena?
Õnneks on meile eraldatud aeg läbi. Vanessa sulgeb märk­­miku ja küsib kelnerilt arve. Vaatan Aldouse kergendust pee­­gel­­davatesse silmadesse, andes talle märku, et hakkame otsi kokku tõmbama.
“Oli tore sinuga kohtuda, Adam,” ütleb Vanessa.
“Jah, sinuga ka,” valetan ma.
“Aga ma pean ütlema, et sa oled üks paras mõistatus.” Ta naeratab ja ta hambad kiiskavad ebaloomulikult valgelt. “Kuid mulle meeldivad mõistatused. Nagu su laulusõnadki, kõik need “Kaasnevate kahjude” õõvastavad kuvandid. Ja uue plaadi sõnad on ka väga mõistatuslikud. Tead, mõned kriitikud kahtlevad selles, kas “VereimejaPäikesekiir” suudab võistelda “Kaasnevate kahjude” jõulisusega…”
Ma tean, mis nüüd tuleb. Olen seda ennegi kuulnud. Ajakirjanikud teevad nii. Viitavad teiste kriitikute arvamusele, tunnistades seeläbi kaudselt oma arvamust. Ja ma tean, mida ta tegelikult teada tahab, isegi kui ta seda ei küsi: mis tunne see on, kui ainus väärt asi, mille sa oled kunagi loonud, võrsus kõige kohutavamast kaotusest?
Korraga saab mul kõrini. Bryn ja kõhupildid. Vanessa ja gümnaasiumi aastaraamat. Mitte miski pole püha. Kõik läheb kaubaks. Mu elu kuulub kõigile teistele peale minu. Kuuskümmend seitse õhtut. Kuuskümmend seitse, kuuskümmend seitse. Lükkan lauda nii kõvasti, et vee- ja õlleklaasid kukuvad Vanessale sülle.
“Mida pa…?”
“See intervjuu on läbi,” urisen ma.
“Ma tean. Miks sa minu peale närvi lähed?”
“Sest sa pole midagi muud kui üks paras raisakotkas! Sellel ei ole sittagi pistmist muusikaga. Sul on vaja ainult kõik lahti harutada.”
Vanessa pilk tantsiskleb, kui ta diktofoni järele kobab. Enne kui tal õnnestub nuppu vajutada, krahman selle enda kätte, virutan vastu lauda puruks ja pistan kõigele lisaks veeklaasi. Mu käsi väriseb, süda taob rinnus ja ma tunnen lähenevat paanikahoogu, sellist, mille puhul on mul iga kord tunne, et nüüd ma suren.
“Mida sa praegu tegid?” karjub Vanessa. “Mul pole varukoopiat.”
“Tore!”
“Kuidas ma nüüd oma artiklit kirjutan?”
“Sa nimetad seda artikliks?”
“Jah. Mõned inimesed peavad tööd tegema, et ära elada, sa igavene peenutsev ja tujukas sita…”
“Adam!” Aldous on mu kõrval ja laob lauale kolm sajadollarilist. “Uue jaoks,” ütleb ta Vanessale, enne kui mind restoranist välja tüürib ja taksosse lükkab. Pärast seda, kui on takistanud mul suitsu süütamise, viskab ta ka taksojuhile ühe sajadollarilise. Siis pistab Aldous käe minu taskusse, võtab ravimipurgi välja, raputab ühe tableti endale peopessa ja ütleb mulle nagu mõni pahur ema: “Suu lahti!”
Aldous ootab, kuni oleme hotellist vaid paari kvartali kaugusel, kuni ma olen kaks sigaretti ühe hingetõmbega ära kimunud ja veel ühe tableti alla neelanud. “Mis seal j­­uh­­tus?”
Räägin talle. Vanessa küsimusest “musta augu” kohta. Bryni kohta. Mia kohta.
“Ära muretse. Me võime Shuffle’isse helistada. Ähvardada neilt eksklusiivset lugu ära võtta, kui nad ei pane teist ajakirjanikku seda tegema. Ja kui asi jõuabki paariks päevaks kõmulehtedesse või Gabberisse, pole midagi hullu lahti. See vajub ära.”
Aldous räägib seda kõike rahulikult, nagu ütleks: kuule, see on ju kõigest rock’n’roll, aga ma märkan ta murelikku pilku.
“Ma ei suuda, Aldous.”
“Ära sellepärast muretse. Sa ei peagi. See on kõigest artikkel. Selle eest kantakse hoolt.”
“Asi pole ainult artiklis. Ma ei suuda seda teha. Mitte midagi ei suuda.”
Aldous, kes pole minu teada Aerosmithiga tuuritamisest saadik ühtegi ööd korralikult magada saanud, lubab hetkeks väsinud ilmel üle näo libiseda. Seejärel lülitub aga kohe tagasi mänedžeri rolli. “See on lihtsalt ringreisieelne läbipõlemine. Juhtub ka parimatega,” kinnitab ta mulle. “Kui sa juba teele asud, rahva ette jõuad, armastust, adrenaliini ja muusikat tunda saad, tuleb energia tagasi. Pagan võtaks, läbi oled sa pärast nagunii, aga õnnelikult läbi. Ja kui november kätte jõuab ja kõik on möödas, võid minna vegeteerima mõnele saarele, kus keegi sind ei tunne ja kus kellelgi pole Shooting Starist sooja ega külma. Ega metsikust Adam Wilde’ist.”
November? Praegu on august. See teeb kolm kuud. Ja ringreis kestab kuuskümmend seitse õhtut. Kuuskümmend seitse. Kordan seda endamisi nagu mantrat, ehkki see avaldab mantrale täiesti vastupidist mõju. See tekitab minus soovi hoopis juustest haarata ja kõvasti sikutada.
Ja kuidas ma ütlen Aldousele, kuidas ma ütlen kellelegi neist, et muusika, adrenaliin ja armastus – asjad, mis vähegi leevendavad raskeks muutunud elu – on läinud? Järele on jäänud vaid keeris. Ja ma seisan selle serval.
Värisen üle kere. Kaotan enesevalitsuse. Päev võib olla küll kõigest kahekümne nelja tunni pikkune, aga mõnikord tundub selle üleelamine sama võimatu nagu Everesti vallutamine.