Staar laulis ligi kaks ja pool tundi järjest, olgu laval või siis saalis publiku hulgas lillekuhilaid nopides.

Nagu omal ajal Edith Piaf täidab Pugatshova ainuüksi oma lauludega lugusid jutustades suure lavalahmaka. Läbi õhtu ühes mustas kleidis, ei tantsutüdrukuid ega välist tingel-tangelit.

Ta vaheldab uuemaid laule vanadega, kaevates igal kontserdil oma arvukate "leivanumbrite" hulgast välja jälle midagi uut. Ei "Arlekiinot" ega "Miljon punast roosi", seekord teenis braavohüüded varastest 1970-ndatest ka Võssotski ja Vlady plaadilt tuntud "Beda".

Täpsus, millega Pugatshova saali peos hoiab ja meel-olusid valitseb, võiks paljud näitlejad kadestama panna. Ta vahetab emotsioone kui teatrimaske. Vaid hetk ja publik jääb hinge kinni pidades kuulama mõnd tema hingekäristavat hümni armastusele. Hetk hiljem paneb Pugatshova saali kaasa laulma mõnele oma rahvalikest paladest. Publik neelab nii alla ka mõne uuema laulu, milles diiva on oma häält arendanud bluusiliku kõla poole. Ühes neist kandis vene rahvalaulu töötlus jõuliselt välja koguni "maailmamuusika" trendi.