Kroonika soovib õnne aasta parima laulu võitjale Aropile ja sedapuhku meenutame möödunud aasta kaanelugu sellest, kuidas Uku üldse "areenile" tõusis ning missugused on olnud tema elu keerdkäigud.

22. oktoober 2017 | Mõtlesin enesetapu peale…

Räppar Uku „Suur Papa“ Arop (28) alustas oma elu Tallinnas nullist. Õppis täiskasvanute gümnaasiumis, töötas koristajana, pani narkotsi, maadles ärevus- ja paanikahoogudega ning lõpuks sai temast rahustisõltlane. „Mõtlesin enesetapu peale…, kuid võtsin end kokku, jätsin ravimid päeva pealt ära ja hakkasin muusikat kirjutama,“ ütleb ta.

Sa ei saanud isakätt tunda. Sind kasvatasid vanaema, ema ja tänavaelu.

Vanavanaema ka veel lisaks. Kolm põlvkonda naisi. Kõik nad on väga tugevad naised, kes andsid mulle oma generatsioonitarkusi üle. Naised on üldse palju tugevamad kui mehed. Kui vaadata vanemat generatsiooni, siis minu jaoks on kõik need mehed tolgused. Eesti mehed on üldse tolgused. Vanad mehed, kes on meie isad ja vanaisad, peaksid olema meile eeskujuks, aga nemad on joodikud. Meistrimehed ja joodikud. Kõrimaani on kuulata jutte stiilis: küll see Märt on nii tubli mees, kuldsete kätega, aga joob palju… See klišee ja elustiili nägemus on ajast ja arust. Hoopis meie naised on need, kes hindavad ja hoiavad perekonda ning loovad väärtusi. Usaldan naisi palju rohkem. Tagasi tulles minu kasvatuse juurde, võin öelda, et mind ei kasvatatud rangelt, võib isegi öelda, et mul oli vabakasvatus. Palju jäi külge ka tänavalt. Ei, ma ei kasvanud keset gänge üles, kuid omad mõjutused on tänavalt ikka. Sellest kõigest rääkida ei saa... Kuid jah, kuna mul isa ei olnud, siis sedasorti inimesed on mind teatud määral mõjutanud, juhendanud.

Kuidas nimelt?

Õpetasid mulle meheks olemist.

Mida see sinu jaoks tähendab?

Vastutuse võtmist. Oma sõna pidamist. Isegi kui midagi läheb nihu, tunnista, et sina said selle jamaga hakkama. Teiselt poolt, meheks olemine tähendab ka seda, et seisad ja hoolid oma lähedaste eest.

Paraku tõestasin ja kehtestasin ennast vanasti tihti äärmuslikult – rusikatega. See oligi nende tänavamõjutuste halb külg, kaklesin pidevalt. Kui olime 

Kui olime tiinekad, kuskil kolmteist, siis vanemad kutid näitasid, kuidas käituda nendega, kes on sinu tagant varastanud, pannud pange jne. Nad õpetasid, kuidas nendega käituda.

Kuidas?

Näiteks üks kutt tõmmati ratta pealt maha, peksti oimetuks ja meie pidime seda pealt vaatama. Vastik, jõhker seis, mida meid sunniti vaatama. Demonstreeriti, kuidas asjade klaarimine käib. See ei olnud igapäevane vaatepilt, kuid seda on olnud. Eks nad tahtsid meile, noorematele, ka näidata, mis saab meiega, kui me midagi valesti teeme. Nad ei öelnud seda otse välja, aga see oli niigi selge.

Ajakirjade Kirjastus

Oled ka ise äkiline?

Jah, vanasti oli mul päris palju äkkvihahoogusid. Olen üldse väga temperamentne inimene ja lähen kergesti endast välja. Mul oli hästi palju kaklusi. Kõige rohkem oli neid siis, kui Tallinnasse kolisin. Ilgelt palju klubikaklusi. Hollywoodis kukkusin kakluse ajal treppide peal nii kehvasti, et teine mees kukkus veel peale, ja lõhkusin lõualuu ära. Valu oli selline, et panin pildi kotti. Kuu või kaks olid mul ülemised ja alumised hambaread traatidega kokku põimitud. Siiamaani annab tunda.

Millal sa viimati kaklesid?

Ei mäleta. Hea küsimus! Õnneks mitte lähiajal. Võib-olla aasta-kaks tagasi.

Mis su isaga juhtus?

Olin paarikuune, kui ta surma sai. Ta oli läinud töökaaslastega mingisugusesse korterisse tähistama objekti valmissaamist. Tavaliselt ta liikus ja hängis punkarite seltskonnas, näiteks Villu Tammega, aga tol korral oli ta teises seltskonnas. Korteripeol läks kakluseks ja ta lükati viienda korruse aknast välja. Väidetavalt oli nii, et korteriomanik väärkohtles oma naist ja isa läks vahele. Ta oli kaks nädalat koomas…

Elasime siis Kadriorus Tina tänaval. Hiljem, kui ma olin umbes poolteiseaastane, kolisime Pärnumaale. Elasime Kilingi-Nõmmel, kus ma lõpetasin ka põhikooli. Elu läks paraku nii, et kolisime perega korduvalt. Kokku olen kolinud kakskümmend üks korda. Pärast sõjaväge Tapal kolisin Tallinna.

Ja elasid sõbra pool köögis…

Jah. Majakas. Tulin sõjaväest, mul ei olnud tööd ega raha ja magasin sõbra sohval. Mind visati enne sõjaväge koolist välja, Tallinna kolides läksin tagasi kooli, täiskasvanute gümnaasiumisse, et lõpetada keskkool ära. Käisin koolis ja samal ajal tööl ka. Mitmel kohal korraga. Akna- ja uksefirmas olin komplekteerija ja paigaldaja. Peale selle töö käisin Viimsis ühe roosikasvatajast vanahärra juures, aitasin roose lõigata ja neid kastidesse panna. Laupäeviti-pühapäeviti olin Solarises koristaja. Siis käis selle keskuse ehitus ja koristasin õhtutundidel ehitusprahti. Õppisin ja rügasin tööd teha ja lõpuks põlesin täielikult läbi. Üritasin endale ja ekstüdrukule tõestada, et olen mees ja saan kõigega hakkama. Töötasin ennast ogaraks ja palju raha ka ei saanud. See oli ränk aeg, põlesin läbi ja mul tekkisid rämedad paanika- ja ärevushood. See oli hästi raske periood minu elus… Lähed kooli, järsku tahvli ees hakkab süda kloppima ja puperdama, näed hallutsinatsioone, helid segunevad, lähed täiega segoks, ei saa aru, mis toimub… Ükskord lasin oma endisel tüdrukul kiirabi kutsuda. Ta küsis: „Mis sul viga on, on sul pohmakas?“ – „Ei-ei, ei ole, aga nii rõve on olla, justkui suren.“

Olen nende hoogudega maadelnud aastaid. Läksin arstide juurde, sain antidepressandid ja rahustid, Xanaxi, peale. Antidepressandid ja rahustid käivad ikka käsikäes. Vajadusel võtsin ka unerohtu. See oli hästi keeruline aeg. Siis ma veel ei teinud muusikat. Üksi Tallinnas ei oska midagi teha ja ette võtta ka. Üritasin näidata emale ja kõigile, et tulin Tallinna ja kõik on cool. Tegelikult olin omadega läbi ja mõtlesin, et kergem on enesetapp teha.

Ajakirjade Kirjastus

Kuidas sa sellest välja said?

Kui ma läksin arsti juurde, ta ütles: „Poisike, ära muretse, paanikahood ja antidepressandid on nii tavaline trend!“, aga see ei lohutanud mind. Enesetunne oli ikka kogu aeg selline, et suren ära. Vihkan sõltuvust ja vihkasin seda, et pidin võtma kogu aeg mingeid tablette. Mind ajas ilgelt närvi, et mind sunnitakse sõltlaseks. See muudab sind sombiks, tuimaks. Kuna olin täiesti emotsioonitu, siis nägin, et suhe kannatab ka. Miks mul ärevushood ja paanika tekkisid? Elasin oma elu valesti: magamata ööd, stress, mured. Ma olen hästi suur muretseja. Ma olen täitsa segane muretseja, muretsen iga asja pärast. Ja kui sa oled selline hull närveerija, siis paanikahäired tekivad väga kergesti. Vaatamata kõigele võtsin end kokku ja jätsin ravimite võtmise päeva pealt pooleli, katkestasin paugust ära. Võõrutusnähud olid ilged.

Kui hull enesetunne oli?

Ülihalb oli olla, täielik horror! Pea käis meeletult ringi. Ajatunnetusega toimus ka midagi, näiteks vaatad vasakule ja alles sekundi pärast tuleb tegelik pilt järele. Helidega toimus ka midagi, vahest ei kuulnud midagi. Oled sellest segasest olukorrast täiega läbi, haige ja see tunne kestab kaks nädalat ja taandub vaikselt, samm-sammult. Tabletid peaks ära jätma, vähendades koguseid, mitte päeva pealt, nagu mina seda tegin. Sain tol korral oma vaimujõuga ravimisõltuvusest üle. Kuid tunnistan ausalt – aasta hiljem olin samas punktis tagasi ja võtsin uuesti tablette. Sellele järgnes samasugune järsk lõpetamine ja sama hullud võõrutusnähtud. Nüüd küll, väga harva, aga vahel tuleb, kui olen pikalt söömata ja magamata, taas paanikahoog peale.

Lisks legaalsetele ravimitele tarvitasid narkootikume ka?

Nagu juba rääkisin, elasin pärast Tallinna kolimist sõbra pool. Seal käis pidev tarvitamine ja müümine ka. Nagu noored ikka, proovisime kõike, kuid sõltuvuses ei olnud. Lihtsalt katsetasime, lollitasime. Tol ajal oli eriti levinud spice. Õnneks keegi meist ei olnud süstla otsas. Ma ei olnud idikas, tundsin, et sellele tuleb lõpp teha, muidu see viib mind põhja. Tekkis tunne, et ma ei suuda seal enam olla. Siis ütlesingi sellele sõbrale – lähen oma teed. Üürisin eraldi korteri ja kolisin välja. Kui ma polnud paar nädalat temaga suhelnud, helistasin, kuid keegi ei võtnud toru. Siis sain sõpradelt teada, et ta läks kinni. Viis aastat sai. Ta nabiti kinni, kui ta läks mingit dõupi tooma ja temast tehti patuoinas. Pärast seda tõmbas mul maailmapildi selgeks. Mõistsin, et see ei ole see elu, mida ma tahan. See, mis sõbraga juhtus, võis samamoodi minuga juhtuda. Kui ma ei oleks siis ennast sealt ringist välja rebinud, oleks ma praegu kas kinnimajas või ma ei tea kus…

See sõber oli tegelikult väga tšill tüüp, ei olnud mingi kriminaal, kes võiks kohe viieks aastaks trellide taha minna. Ta sattus valel ajal valesse kohta. Ta kandis oma karistuse ära, tuli vangist välja ja sai oma elu korda. Ta ei olnud kunagi loll enesehävitaja. Nüüd on tal oma firma, naine, laps, korter ja maja. Kõik on korras.

Ajakirjade Kirjastus

Kuidas on alkoholiga?

Ma ei joo palju, mulle ei ole alks kunagi nii väga meeldinud. Ja ma ei suitseta ka. Ma ei suitseta ei kanepit ega tavalist tubakat. Sõjaväes proovisin suitsu tõmmata, tegin mõned kuud, kuid mul hakkas sellest lõpuks lihtsalt halb ja ma jätsin ära.

Alkohol teeb lõbusaks muidugi, kuid joogilembeline ma üldiselt ei ole. Mul on tihtipeale selliseid aegu, kus ma ei joo kuude kaupa midagi, lihtsalt ei võta tilkagi. Keha ei saa kogu aeg retsida. Kuna ma teen live’sid põhiliselt öösel, siis ei saa ennast niimoodi tappa kogu aeg. Ma ei tõmba ennast täis ega lähe siis lavale jaurama. Austan ennast ja publikut.

Kuidas sa lõpuks Tallinnas läbi lõid?

Kui hakkasin muusikat tegema ja keskendusin sellele, siis läksid kõik uksed iseenesest lahti ja ma sain aru, et see on õige asi. Tahtsin minna konkreetselt seda teed ja näha, mis minust saab. Oma osa oli ka juhusel. Leppisin Genkaga kokkusaamise kokku, kes sel ajal Artise kinos töötas. Küsisin, kas ta on minu muusikat kuulnud, kas ta mu albumi välja annaks. Mul oli null kontakti, ma ei teadnud ühtegi inimest Tallinnas, kes oleks muusikaäriga seotud. Olin ikka päris närvis, kui talle juurde astusin – pole ju kunagi rääkinud selliseid asju läbi. Ta ütles: muidugi, davai, teeme ära! Ja aitaski mul plaadi välja anda. Albumil „Grammilinn“ läks tunduvalt paremini, kui mina või tema arvasime. Plaat müüs hästi.

Muutsid aasta tagasi oma nime. On inimesed sellega harjunud?

Kõik ütlevad ikka siiamaani Suur Papa. Ehitasin viis aastat seda brändinime üles ja inimesed imestavad: miks sa seda muudad? See nimi ju töötas hästi. Leian, et iga artistinimi on hea teatud perioodil. Aropi nime, ehk oma perekonnanime võtmine näitab seda, et olen jõudnud iseendani ja tahan olla mina ise. Nimi Suur Papa tuli ilmselt sellest, et mul ei olnud isa ning tahtsin näidata, et olen ise endale isa ja peremehe eest. Arop tundub mõistlikum. Pealegi, kui ma tahan teha ka ingliskeelseid laule, siis töötab see nimi välismaal paremini.

See muusika, mida sa nüüd teed, palju see erineb Suure Papa perioodist?

Kirjutasin uue albumi P.O.E.G” ühe kuuga. Usun, et see on natuke täiskasvanulikum, natukene rohkem viimistletud, professionaalsem. Stiililt on ta rohkem tänapäeva hip-hop, mitte enam 90ndate boom-bap. Pigem uue kooli stiil.

Ajakirjade Kirjastus

Mäletad sa esimest hetke, kui tundsid, et sinu muusika meeldib inimestele, et kõik toimib?

Ikka. Kui sinu minevik on keeruline, masendav ja sa rabeled ennast sealt välja ja jõuad lavale, siis see hetk… õnnejoovastus on nii suur! Mul on laval mitu korda lausa käekarvad püsti tõusnud! Kui selline läbilöök juhtub, on see parim tunne. Seda ei saa sõnadesse panna. Seda peab kogema. See on täiuslik õnn.

Tunned laval, et inimestele lähevad sinu muusika ja sõnad korda. Saad kellegi päeva paremaks teha, annad talle mõne mõtte, kuidas oma elu paremaks muuta. Tulla samamoodi halva seest välja, nagu mina tulin, olla kellelegi eeskujuks – see on parim tunne. Miks ma praegu oma masendavast minevikust ja sõltuvusest rääkisin? Et näidata, et depressioonist ja ärevushäiretest on võimalik oma jõuga välja tulla. Kõik on võimalik, kui ennast kokku võtta ja seda väga tahta. Alati peab unistama ja tegema kõik selleks, et areneda edasi. Olen ise end üles ehitanud nullist. Igaühel on see võimalus. Tehke seda, mida te ise kõige rohkem armastate, ja tehke elus valikuid südame järgi. Miks ma käin koolides vabast tahtest varahommikul lastega suhtlemas? Selleks, et süstida neile usku iseendasse! (Uku saabus intervjuule otse Haabneeme koolist, kus ta käis õpetajatepäeval. – toim.).

Ainult tänu sellele, et uskusin endasse, olen jõudnud selleni, et nüüd on mul oma plaadifirma Grammilinn Records, riidebrand „POEG” ja samuti olen mototiimi Atö Motorsport üks asutajatest, mille alt võistleb Eesti kõige kiirem ja Euroopa kiiremaid mehi Hannes Soomer. Samuti olen noorte alustavate räpparite Battle For Sugar MC bätteli patroon, mis toimub Suhkrumolli baaris.

Ajakirjade Kirjastus