"Ma pean tunnistama (ja teen seda avalikult esimest korda), et ka minul on üks varasest lapsepõlvest pärit veidrus, millest ma jõupingutuste kiuste pole tänaseni suutnud lahti saada. See on kirjeldamiseks liiga piinlik. Mitte lausa pöidlaimemine (kuigi täitsa tore oleks keset tulise teledebati juhtimist sõrm põske ajada), aga midagi sarnast," kirjutab Raud.

"Ometi pean ma end muus osas normaalseks inimeseks ja lapsepõlveaegne rituaal, millega ma end aeg-ajalt õhtuti unne veeretan, pole seganud mul täiskasvanud inimese elu elamast. Nii olen otsustanud, et ei hakka ka oma lapsi plastmassist dinosaurustest ja mänguautodest võõrutama, mis sest, et need pahatihti mu abielu­voodisse jõuavad ja öise küljekeeramise raskeks teevad," jätkab ta.

Loe pikemalt ajakirjast "Pere ja Kodu"